Kõrvemaa loodusrajamatk, Anne Eenpalule külla, mõned mõisad ja eriline koduaed  2.septembril, 2017

Tartust väljasõit kell 7:00 Turu tn. McDonalds’i ja Statoili vahelisest parklast.  NB! Kellaaja muutus!

Aegviidu RMK looduskeskus. Vaatame lühikest film „Filmivõtete radadel”. Paukjärve loodusrada asub Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealal  ja  on u 4-5 km pikkune ning meile teejuhiks on lubanud tulla härra Marko Pomerants. Tema humoorikate pajatuste saatel asume rajale, kus teeme ka peatusi  – istume ja puhkame. Loodusrada algab Soodla  jõel asuva Kaksiksilla juurest.  Suursoo ja Paukjärve vahelisele oosile on ehitatud vaatetorn, kust avanevat vaadet võib pidada üheks Kõrvemaa kaunimaks. Liivaste kallastega kauni männimetsa rüppe peitunud Paukjärv on Eesti üks puhtamaid järvi (vee läbipaistvus küünib kuue meetrini). Siin kasvavad kaitsealused ujuv penikeel ja järv-lahnarohi. Paukjärve ümbruse kaunis loodus on inspireerinud ka A. H. Tammsaaret, kes elas aastatel 1911–1918 siin lähedal Koitjärve külas oma metsnikust venna juures. “Kõrboja peremehe” looduskirjeldused sobivad hästi siinsete maastikega. Tõenöoliselt on Paukjärv raamatus kirjeldatud Kõrboja järv. Raja meeldejääva-maks osaks kaunite järvede kõrval on Põhja-Kõrvemaale iseloomulik mandrijää sulamisega tekkinud huvitav reljeef.
Anija mõisat (saksa k Annia, varem ka Hannijöggi) on esmamainitud 1482. aastal, mil ta kuulus Hermann Zoegele. Arvatavasti on mõis asutatud millalgi 1377 ja 1482. aasta vahelisel ajal. Enne mõisakeskuse püstitamist Anijale oli mõis teisel pool jõge Pirsul (hilisema Lilli karjamõisa kohal), mida on esmamainitud 1355. aastal ja mida võib lugeda Anija mõisa eellaseks. Keskajal oli mõis arvatavasti välja ehitatud kivist vasallilinnusena.  1671. aastal omandas mõisa Jacob Staël von Holstein, kes ehitas sinna barokse kahe-korruselise peahoone. Mõisal on olnud mitmeid omanikke. 1840. aastal ostsid mõisa von Ungern-Sternbergid, kelle kätte jäi see enam kui pooleks sajandiks. Peale 1905. aasta rahutusi, mille käigus Anija mõis küll õnneks maha põletamata jäi, müüsid von Ungern-Sternbergid mõisa Marie von Wahlile (sünd. von Lieven), kellelt ta 1919. aastal ka riigistati. Mõisa peahoonet on 19. saj. teisel poolel ja 20. saj. algul veidi ümber ehitatud. 1924- 1975, 1990- 2002 tegutses peahoones väikeste vaheaegadega algkool, samuti on seal paiknenud sovhoosi osakonnakeskus jt asutusi. Viimastel aastatel on hoonet ja mõisaparki mitmeti restaureeritud. Mõisa tänini säilinud kõrvalhoonetest on vaatamisväärseim kahekorruseline kaaristuga ait, mida ühendab peahoonega kaaravadega müür. Suur mõisahoone tagune vabakujundusega park sai oma praegused mõõtmed von Wahlide omandusajal 20. sajandi algul, mil ta tehti varasemaga võrreldes mitu korda suuremaks. Tasuline külastus.
Raasiku vallas Rätla külas asus 17. sajandil kaks Nipi talu. Ühe peremeheks oli Steinberg ja teise peremeheks Mart Heinrichsen Hinrekson, kelle talu nimetati Kõrtsutaluks, kuid ametlike kirjade järgi oli see Uddara. Uddara talu maadel tegutses Nipi kõrts veel esimese Eesti Vabariigi ajal.  Maja lagunes ja 1982. aastal ostis Aksel Kurt lagunenud hooned, mida ümbritses võsastunud aed. Akslil oli suur unistus, luua iluaed.  Aksel Kurt renoveeris väikese osa suurest Kõrtsu-talust, ümber maja istutas metsviinapuu, mis on nüüdseks lõplikult enda alla matnud kogu maja.
1987. aastal hakkas Aksel rajama iluaeda koos elukaaslase, legendaarse maastikuarhitekti ja aiakujundaja Irma Tunglaga. Kummalgi oli oma erihuvi – Akslil selgelt suuremõõtmelised puud-põõsad ja dendropargi rajamine, Irma Tungal tundis aga püsikuid ning ongi jäänud meie aianduse ajalukku kui andekaim „lilledega maalija” ehk püsikupeenarde kujundaja. Koos rajati aeda umbes 20 aastat. Selleks ajaks laius aed juba 1,5 ha suurusel maa-alal. Aed sai palju tunnustust ja võitis preemiaid. 2010. aastal lahkus meie hulgast Aksel Kurt ja oma elutöö pärandas ta tütrele Monika Kannelmäele, kelle eesmärk on väärtustada Kõrtsutalu ajalugu ning edasi arendada ja tutvustada loodud dendroparki „Smaragd”.
Mitmed tiigid, tihe taimestus, erinevad aiaruumid ja paljud kaunid aiavaated teevad sellest ühe Eesti erilisema kujundusega eraaia. Salaaed, kus iga mõne sammu järel avaneb uus vaade. Aias leidub avastamisrõõmu nii suurtele kui ka väikestele. Tasuline külastus.
Aruküla mõisa varasem ajalugu ulatub tagasi 17. sajandisse. Alates aastast 1771 kuni mõisate võõrandamiseni 1919.a. kuulus Aruküla mõis Baranoff`ide aadlisuguvõsale. Praegune mõisa peahoone ehitati esialgsel kujul klassitsistliku arhitektuuristiili reeglite kohaselt Tallinnast pärit ehitusmeistri G.Starcki projekti  järgi 1820-ndatel aastatel. Lõpliku kuju omandas mõisamaja 20. sajandi algul, mil kivist hoonele ehitati juurde puidust teine korrus. Peahoone juurde kuulusid kaunilt kujundatud park ja kõrvalhooned: valitsejamaja, meierei ja vesiveski koos tiigiga.
1921. aastast tegutses mõisas Aruküla 6-klassiline Algkool. Samas toimusid tähtsamad kohalikud üritused ja asus raamatukogu. Mõisamaja oli ka kuni kohaliku rahvamaja valmimiseni 1939.a. seltskondliku elu keskuseks, kus tegutsesid puhkpilliorkester ja koorid, tehti näitemängu ja rahvatantsu. Koolilaste käsutuses oli mõis kuni 1978. aastani, mil valmis Aruküla 8-klassilise kooli uus hoone.
1990-ndaks aastaks renoveeriti mõisa peahoone arhitekt L.Lapini projekti alusel ning ruumid anti taas kohaliku hariduselu teenistusse. Käesoleval ajal tegutsevad siin waldorfpedagoogika alusel põhiharidust andev Aruküla Vaba Waldorfkool ja Aruküla Huvialakeskus „Pääsulind“.
Mõisa peahoone ja lasteaia maja kõrval asub kunagine mõisavalitseja maja. Tasuline külastus.
Eesti Vabadussõja lõppedes kingiti Aruküla mõisa hooned sõjaliste teenete eest Kaarel Eenpalule. Mõisavalitseja majja rajas ta Hellema talu. Tänasel päeval on Kaarel Eenpalu  (Esimese Eesti Vabariigi riigivanem, riigikogu esimees, peaminister, kaheksakordne siseminister, riigikontrolör ning ühtlasi ka Eesti politsei ja piirivalve rajaja) lapselaps Anne Eenpalu talu taastanud ja rajanud sinna muuseumi (tasuline). Peale ringivaatamise ja Anne Eenpaluga kohtumise ootab meid maitsev lõunasöök.
Teeme peatuse Peningi mõisa juures. Peningi mõis (saksa k Penningby) sai iseseisvaks majandusüksuseks 1686. aastal, mil ta eraldati naabruses olevast Raasiku mõisast. Varem asus mõisa kohal suur Raasiku küla. Mõisa rootsiaegseteks omanikeks olid Torstenssonid. Alates 18. sajandi alguskümnenditest kuni 1907. aastani kuulus mõis von Baranoffide aadliperekonnale. 18. sajandi teisel poolel ehitasid von Baranoffid mõisa kahekorruselise hilisbarokse peahoone. Hoonet ilmestas nii fassaadil kui ka tagaküljel kolme akna laiune eenduv keskrisaliit, millel on lame kolmnurkfrontoon. 1905. aastal põletati mõisahoone maha ning ülestõusnud tapsid mõisa tollase omaniku Arthur von Baranoffi. See seik oli Kirbla kihelkonnas asuva Vanamõisa omaniku Otto von Budbergi tapmise kõrval teine juhus, kui 1905. aastal ülestõusnud mõisniku tapsid. Karistussalklased maksid tapmise eest hiljem julmalt kätte. 1907. aastal siirdus mõis von Schillingite valdusse, kes mahapõlenud peahoone veidi muudetud kujul taas üles ehitasid. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Werner von Schilling. Hiljem asus mõisahoones nii kool kui ka kolhoosi osakonnakeskus. Alates 1990test aastatest on hoone seisnud tühjalt ja lagunenud aga soomlaste käest ostnud dr. Arvo Haug on seda jõudumööda korrastanud ja loodab avada seal hooldekodu. Tasuline külastus.  Sel kuuleme ka, kust on saanud alguse baranka.

Reisi hind: 35 eurot kuni 30.04.2017
                       38 eurot al.01.05.2017

Hinnas sees: bussisõit, reisisaatja teenus, lõuna

Lisatasu eest: tasulised külastused (12€)

Reisikorraldaja: Est – Reisid          Raatuse 20 Tartu, tel. 7441666   estreisid@neti.ee
Lossi 13 Põltsamaa, tel. 55512921  poltsamaa.estreisid@neti.ee